RAGNE KANGRO: KUIDAS VALMIB ÜKS ISIKUNÄITUS?‌

Üsna hiljaaegu oli mul võimalus algul osaleda ja hiljem ka täielikult üle võtta Maret Olveti isikunäituse kureerimine ja korraldamine. Näitus aga oli eriline mitmel viisil. Esiteks pidi see näitus markeerima kunstniku 90-ndat juubelit, teiseks oli kunstnik ühtlasi ka minu vanaema ning kolmandaks oma isikunäitust pidi kunstnik kahjuks ainult taevavõlvidelt vaatama. 

Kunstnikust, kuraatorist ja tähendusloomest

Kunstnik Maret Olvet (s.1930) oli pärit Tartust ja õppis ERKIs graafika erialal raamatuillustraatoriks. Peale lõpetamist töötas ta nii illustraatori kui ka plakatikujundajana, samuti kujundas sadu eksliibriseid. Varaseimad graafilised tööd on teostatud litotehnikas, 1970ndate teisel poolel asus ta eelistama sügavtrükki ning katsetas ka mitmete teiste tehnikatega (fotoklišee, linoollõige, siiditrükk jne.). Maret Olvet töötas ERKI joonistuskateedri vanemõpetaja, Eesti Televisiooni peakunstniku ja Kaubanduspalati reklaamiosakonna juhatajana. Oma kutsumuse ja suurema osa eluteest leidis ta ikkagi vabagraafikuna kunsti luues ning näitustel esinedes. 1990-ndatel aastatel koos suure vabaduselainega muutus ka kunstniku stiil abstraktsemaks, puhastus piiravatest teemadest ja liikus valguse, minimalismi poole. Tema loomingu läbivaks jooneks olid sümbolid, seda nii visuaalsetes geomeetrilistes kujundites kui ka pealkirjades, mis sageli lisavad teosele iseseisva tähenduskihi. Ta armastas rääkida märkide keeles.

Minu osalemine näituse planeerimises ja ettevalmistamises kujunes suhteliselt loomulikult. Olles terve elu olnud oma kunstnikust vanavanematega tihedates sidemetes, ei ole ka imestada minu huvi ja armastuse üle kunsti vastu. Kui läksin magistrantuuri kunstiajalugu õppima, tekkis suurem soov näha, mis on kunsti loomise alustalad ja mis seda mõjutab. Minu uurimisobjektiks saigi vanaema Maret Olvet, kelle loomingut juba veidi tean ja kelle loomisprotsessi olen näinud. Kui ühes õppeaines oli vaja luua näituseprojekt, tundus väga loogiline ühendada see Maret Olvetil meeles mõlkunud juubelinäitusega, millel oli küll teada toimumispaik, aga korraldajat otseselt mitte. Enamasti oli kunstnik ise oma näitusi korraldanud, kuid teades kui keeruline võib kogu see protsess olla, jättis ta planeerimise meeleldi mulle. 

Näituse idee sünd

Näitus algas kunstnikust endast, kes tundis, et soovib oma pikaaegse loomingu kokku võtta ja sõõris ühendada. Sõna “sõõr” pidi ka näituse nimeks saama. Teine oluline läbiv teema oli mets ja selle kaitse, mis avaldus tema seerias “Metsamüüt”. Selles seerias osundas ta Eesti metsade vajalikkusele ja võitles talle loomupärasel viisil lageraiete vastu. Samuti on tema loomingus alati tähtsal kohal olnud eestlus ja eesti väärtuste hoidmine, mida kohtab mitmetes sinimustvalge värvikombinatsiooniga töödes ja seeriates. Nii olidki Mareti poolt näituse alustalad seatud. Kuraatorina nägin kõigis nendes teemades ühiseid jooni – sõõrid kui puuderingid, mis näitavad pikaealisust, keskkonna mõjusid ja kasvutingimusi. Nii võiks ka piltlikult ühe kunstniku elu vaadelda ja kauaaegset loomingut uurida läbi sõõride. Lõplikuks näituse nimeks sai seega: “Metsamüüt ja müstiline sõõr”.

Näitusepind oli juba varem taotletud  ja olemas Vabaduse galeriis. See on küll väike galerii, seega suurt ülevaatenäitust ei olnud võimalik teha ning see seadis ka oma tingimuse – valida teosed või seeriad, mis ühilduvad kõige paremini kesksete ideedega.

Järgmiseks oli vaja leida rahastus ja selleks kirjutasime mitmeid projekte. Korralduskulud iseenesest nii suured ei tulnud, sest Vabaduse galerii pind oli tasuta ja ka riputamine ning printimised olid nende poolt. Küll aga on alati kulukateks tegevusteks teoste ettevalmistamine, raamimine ja transport. 

Ootamatusi täis ettevalmistusteekond

Näituse ettevalmistusel võib alati oodata konarlikku rada ja ebaõnnestumisi. Ka see näitus oli väga väljakutseid pakkuv nii emotsionaalselt kui ka organiseerimise poolest. Nimelt kuus kuud enne näituse eeldatavat avamist lahkus Maret Olvet tähtede poole. See ootamatu ja keeruline sündmus vapustas kõiki, kuid õnneks oli veel näituseni aega. Nüüd aga muutus ka näituse olemus: isikunäitusest sai järelhüüde-mälestusnäitus.

Näituse planeerimisel oli suureks toeks ja juhendajaks Vabaduse galerii kuraator Reet Varblane, kes jagas lahkelt nõuandeid ja seletas asjade käiku. Kiire periood oli paar kuud enne avamist, kus käisin vanavanemate ateljees meeletu loomingukuhja alt otsimas töid, mis võiksid näitusele sobida ja koostasin nendest tabeli. See tööde valik muutus tegelikult veel mitu korda ja viimane valik sai tehtud koha peal enne üles riputamist. Oma lõputöö raames tehtud intervjuust kunstnikuga koorusid välja ka mõned näituse ideid iseloomustavad tsitaadid, mis said seintele kleebitud.

Sõõr – kõik on sisse pandud, omavahel ühendatud ja kokku võetud.

Minu lapsepõlve mälupildid on suurtest segametsadest
ja sügavrohelistest sammaldest, mida jääb tänapäeval aina vähemaks.

Veel oli minu ülesanne kirjutada kunstniku elulugu, leida sellele sobivad pildid, samuti kirjutada analüüsiv kuraatoritekst näituse ja seal eksponeeritavate piltide kohta. Tekste, eriti analüüsi koostada oli omamoodi väljakutse, aga huvitav, kuna see haakus ka mu lõputööga. Siinkohal olidki minul kui kuraatoril vabad käed luua näitusele oma tõlgendus ja atmosfäär. Tekstid olid mõeldud näitusele üles riputamiseks, aga ka meediakanalitesse saatmiseks. Enda kanda võtsin ka plakati kujundamise ja teostuse.

Kõige põnevam aeg oli paar päeva enne avamist, kui toimus veel tekstide toimetamine ja tööde transpordi korraldamine. Päev enne avamist jõudsid teosed galeriisse ja toimus lahtipakkimine ning siis selgus tegelikult, mis seinale mingi töö käib – arvestades sümmeetriat, vaadeldavust ja tööde kokkusobivust. 

Nagu näitusekorraldusele kohane, ei puudunud ka viimase hetke “tulekahjud”, mida tuli kiiresti kustutada. Nimelt selgus tööde lahtipakkimisel, et mitmel teosel oli klaas katki läinud, osadel väike kild väljas. Siis võtsin telefoni ja pidasin läbirääkimisi raamimistöökojaga, kus oldi lahkelt nõus kõige hullemas seisus tööde klaasid õhtuks ära vahetama. Uskumatul kombel jõudsimegi koos galeristi ja galerii meistriga töödele omad kohad leida, need riputada, tekstid seina ja valgustuse paika saada. Valgustusel oli oluline koht, sest see andis võimaluse teatud töid rohkem rõhutada või mingitele osadele tähelepanu suunata. 

Lisanüansina sai väikesesse tagatuppa üles seatud ka ekraan, kus oli videost võimalik kuulata kunstniku mõtteid oma kunstist. See andis mõnusa tooni ja viis ka vaatajaid natuke rohkem kunstniku loomemaailmaga kurssi. Näitus oli kunstniku viimane etteaste, aga ka austusavaldus tema pikaaegse loomingu vastu.

Näitus on avatud!

Kokkuvõttes sai järgmine päev näitus avatud ja kuigi koroonajastul pidulikke avamisi ei toimu, oli mul uhke tunne, et näitus lõpuks üles sai. Õnneks jõudsime näitus avada enne rangemaid piiranguid, nii et inimestel oli võimalus seda külastada. 

Kindlasti oli näituse tegemine väga kasulik kogemus, mis õpetas, pani nii vaimselt kui füüsiliselt proovile ja tekitas mõtteid ka järgmiste näituste korraldamiseks. Päris huvitav oli näha näituse korraldamise telgitaguseid ja võimalikke probleeme, millega võib üks kuraator kokku puutuda. Kindlasti sai selgeks, et ootamatusi võib oodata ja kuraatori amet on pidevast õppimisest ning arenemisest tulvil.

Lisainfot kunstnikust: https://maretolvet.blogspot.com/

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s