Kadri Asmer: Seosed ja tajud Sirje Peterseni maaliloomingus



Valged galeriiseinad on vaid mulje, puhast valget värvi näeb inimsilm ainult teatud oludes ja tingimustes. Teisiti öeldes, me oleme ümbritsetud suhtelisusest, kus ka värv antud ajahetkel avab end meile kõigest ühel võimalikul moel. Kohtudes sel suvel Pallase maaliosakonna kaasprofessori ja kunstniku Sirje Peterseniga (s. 1959) ning kuulates teda kõnelemas värvitajust meenus üks kunagi loetud kiri, mis teadaolevalt saadeti välja Haagist 1. augustil 1882. „Absoluutset musta ei esine. Nagu ka valge, on see esindatud loendamatutes hallivariatsioonides ning peaaegu kõikides värvides ja kujundites,“ arutles Vincent van Gogh kirjas oma vennale Theole (vaata kirja allpool). Sada nelikümmend aastat hiljem julgeksin tõdeda, et mõned asjad on jäänud muutumatuks – värv on jätkuvalt maalikunsti põhiväärtus.

Sirje Petersen on loonud aastatel 2018–2022 maaliseeria „Valguse kulg“, mis koosneb mitmekümnest väiksemas mõõdus ning kahest suureformaadilisest abstraktsest kompositsioonist, mis on eksponeeritud samanimelisel näitusel Tallinnas Draakoni galeriis. Näituse üldmulje on maitsekalt rafineeritud ja oma terviklikkuses mõjus, iga teos üksikuna vaadatuna pakub aga emotsioonide kirjut paletti metsikusest taltsutatuseni. Mõtteliselt võib avateoseks lugeda domineerivalt sinakas-hallides toonides jõulist diptühhonit. Mööda seinu jooksvad „akende“ read (nimetan akendeks väiksemaid lõuendeid) kulgevad galerii sügavusse, kus paneb ekspositsioonile punkti teine suuremõõtmelisem teos, mis oma heleduse ning pehmusega astub dialoogi n-ö avatööga.


Van Goghi käekirja näidis aastast 1885.

Esmajoones käsitleksin Peterseni maaliloomingut lähtuvalt kahest liinist: nähtav pool ehk värvi ja vormi analüüs ning nähtamatu pool ehk teoste psüühiline mõju. Maaliseerias „Valguse kulg“ on kunstnik järginud valguse liikumise põhimõtet, mille tulemusena teisenevad päevajooksul meid ümbritseva ruumi toonid ja pooltoonid ning nende intensiivsuse astmed. Valguse tähtsust ilutunde ja -elamuse kogemisel markeeris juba 19. sajandi lõpul Hispaania-USA taustaga filosoof George Santayana, mil ta luges mitmeid aastaid Harvardi kolledžis esteetika alaseid loengud ning otseselt kujundas mitmete tulevaste mõtlejate mõttesuunad (nt polümaat Bertrand Russell, modernistliku kunsti eestkõneleja ja kirjanik Gertrude Stein jt). Santayana puhul oli ehk olulisim ümbritseva vaatamise ning nähtu mõtestamise rõhutamine. Nähtud objekti või kunstiteose esmane mõju jõuab vaatajani väidetavalt just värvi kaudu ning alles seejärel hakkab meie konstruktiivne nägemismeel tegelema vormiga (vt rohkem George Santayana „Ilutunne. Esteetikateooria visand“, ilm. 2009).

Maaliseeria „Valguse kulg“ koosneb koloriidipõhistest kompositsioonidest, millede juures ei anna autor kujutatu kohta otseseid viited. Kui viimastel näitustel (nt Haus galeriis „Punane niit“ aastal 2021) on Peterseni figuraalsed kompositsioonid liikunud abstraktsuse ja realismi piirimail, siis nüüdses ekspositsioonis on kunstnik veelgi tugevamalt eemaldunud äratuntavast motiivis ning andnud jutustatava rolli värvile. See toimib, meenutades vaatajale abstraktse kunsti algoritme, mis peituvad juba varastes tsivilisatsioonides, esmajoones loodusrahvaste juures, kus inimkätt juhtisid loitsud ning maagia.



Siiski, siin-seal on tajutavad valgust sisselaskvad praod, uksi ja aknaid meenutavad motiivid, mis lisavad teostele ruumitunnet. Need, pooleldi metafüüsilised ja abstraktsed seinteta ruumid, tekitavad vastavalt värvikäsitlusele teose üldmeeleolu ja seoseid loodusseisunditega (suvine varahommik, õhtune hämarus, päikeseloojangu põletavad oranž-roosa-punane jne).

Värvidega kaasnevate võimalike assotsiatsioonide käsitlused on kunstist kirjutajaid köitnud pikalt, neist tuntuimad on ehk Vassili Kandinsky teooriad, milles ta on sidunud värve nii muusika kui hingeliste tunnetega – teatud värv kutsub esile mälestuse või loob seose, mis tahes-tahtmata kujundab vaataja meeleolu (vt rohkem Vassili Kandinsky, „Vaimsusest kunstis, eriti maalikunstis. Punkt ja joon tasapinnal“, ilm. 2020). Ka eelpool viidatud Santayana kõneles oma loengutes juba paarkümmend aastat enne Kandynskit närviprotsessidest, mida üks või teine värv inimeses esile kutsub, kinnitades sel moel justkui iga värvi eriomast väärtust.

Olgu sellega, kuidas on, kuid kõndides Peterseni maaliridade ees tekib teatav valgustatus (teadvustatus), mis ärgitab märkama ja mõtestama teravamal pilgul igapäevaselt ümbritsevat ruumi ja selle muundumisi vastavalt valguse iseloomule. Järgmiste päevade jooksul tõdesin korduvalt, kuidas ammu tuttavad valged seinad on täis varieeruvaid tujusid ja värve.

Sirje Petersen on astunud justkui ühe sammu tagasi ja kaks sammu edasi. Tegeledes valdavalt kunsti põhiliseima väljendusvahendi ehk värviga, on ta fookus taandatud kunsti igikestvamate algtõdedeni, kuid selle baasilt konstrueeritud tunnetuslikud ruumid on sellevõrra kõnekamad. Viimased on seostatavad nii valguse liikumise ja murdumisega kui ka inimhinge erinevate emotsionaalsete seisunditega. Viide kulgemisele tuletab teravalt meelde eksistentsi paratamatust – valguse tulek ja minek tähendavad aja pidurdamatut kulgu.




Teksti aluseks on olnud olnud Sirje Peterseni isikunäitus „Valguse kulg“ (Tallinn Draakoni galerii, 25.07–19.08.2022).

Vincent van Gogh, Halli varjunditest (1882):
/—/ Absoluutset musta ei esine. Nagu ka valge, on see esindatud loendamatutes hallivariatsioonides ning peaaegu kõikides värvides ja kujundites – eristatav toonis ja intensiivsuses –, nii et natuuris ei näe me tegelikult midagi muud, kui toone ja intensiivsusi. On ainult kolm põhivärvi – punane, kollane, sinine; „segatud“ oranž, roheline ja lilla. Lisades musta ja natuke valget, saame lõpututes variatsioonides halle: punaseid-halle, kollaseid-halle, siniseid halle, rohelisi-halle, oranže-halle, violett-halle. Näiteks on võimatu öelda, kui palju erinevaid rohekashalle on, see varieerub lõpmatult. Aga kogu värvide keemia ei ole keerulisem, kui need mõned lihtsad põhialused. Ja selle mõistmine on väärt rohkem, kui seitsmekümne erineva värvi omamine, sest nende kolme põhivärvi ja valge ja mustaga saab teha rohkem kui seitsekümmend tooni ja intensiivsust.
Kolorist on see, kes näeb värvi looduses ja teab väga hästi, kuidas seda analüüsida ning näiteks öelda, et rohekashall on kollane segatuna mustaga ja peaaegu ilma siniseta jne; lühidalt, ta teab, kuidas värvipaletil luua looduslikke halle. /—/

Tõlgitud raamatust: Colour, ed. by David Batchelor (London: Whitechapel; Cambridge (Mass.): MIT Press, 2008).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s